Kuidas peaksid lähedased tegelema olukorraga, kus nad avastavad, et keegi nende lähikonnast on endalt elu võtnud? Sellest teemast ei taheta väga rääkida ja see on kuhugi vaiba alla ära pühitud, aga täna räägime. Podcasti „Nähtamatud“ 11. osas on külas on Tallinna Ülikooli sotsiaaltervishoiu professor Merike Sisask. Saadet juhib Taavet Kase.
Podcasti link: www.ohtuleht.ee
Kui palju Eestis enesetappe sooritatakse?
Eestis on igal aastal umbes 200 inimest, kes endalt elu võtavad. See on niisugune keskmine. Viimastel aastatel on olnud see alla 200, aga mõni aastakümme tagasi oli neid 400, isegi 600 inimest aastas. Nii et oleme teinud väga head tööd suitsiidi ennetusega, aga ikka on endiselt ligi 200 inimest aastas, kes kaotavad elu suitsiidi tõttu. Nende kaotus on lähedastele suur löök, aga uuringud on näidanud ka seda, et igast suitsiidi tõttu lahkunud inimesest jääb maha umbes 100 sellist inimest, keda tema lahkumine väga tugevalt puudutanud on: loomulikult kõige lähem pere, kõige lähemad sõbrad, aga tegelikult võib selline sündmus halvata palju suurema ringi inimeste tegutsemisvõimet lühemal või pikemal perioodil emotsionaalsel tasandil.
Seal peitubki võib-olla selle probleemi nähtamatum pool, et need inimesed, keda see üht- või teistmoodi mõjutab, võib olla ka töökollektiiv, et tegelikult inimesed ei olegi ehk nii lähedased, aga kui su kolleeg järsku enam laua taha ei tule, ei oskagi sa ette ennustada, kuidas see sind mõjutab, eks. Milline on kõige suurem väljakutse lähedaste jaoks ja mis tunne see on, kui keegi lähikonnast endalt elu võtab?
Tavaliselt algab see protsess juba varem, sest suitsiid peaaegu mitte kunagi või harva toimub täiesti etteaimamatult. Sellele eelneb suitsiidiprotsess, mille jooksul suitsiidne inimene juba kannatab näiteks depressiooni all või on tal muud raskused, ja enamasti annavad nad ka oma lähikonnale märku oma raskest hingeseisundist. Seda nimetatakse suitsiidseks kommunikatsiooniks ja see võib olla verbaalne. Ehk kaudsemate märkide kaudu antakse teada, et midagi on valesti või on plaan elust lahkuda. Mõnikord ütlevad need inimesed sõnaselgelt, et ei näe enam millelgi mingit mõtet ja parem oleks, kui ma lahkuks, ja ma näen, et suitsiid on praegusele olukorrale ainuke väljapääs.
Nad hakkavad kuidagi mustvalgelt kogu seda probleemi lahendamise võimalust nägema, katastrofiseerima midagi, mis mõnel muul perioodil, kui ei ole käsil suitsiidikriisi, võiks olla täitsa tavaline igapäevaelu probleem.
Ja mitteverbaalsed märgid võivad olla näiteks suitsiidi vahendi soetamine või testamendi tegemine, mis iseenesest on väga normaalne tsiviilõiguslik tehing, kuid kui see toimub ootamatult ja emotsionaalselt kurva fooni taustal, siis on põhjust tähelepanuks. Nii et kui see suitsiidijuhtum siis ikkagi toimub, siis ei ole ta saanud abi või ei ole abi vastu võtnud. Siis leiab aset surm, see traumaatiline löök, pärast mida võib inimene end mõnda aega üsna halvatuna tunda. Ja ma tean, mis ma räägin, sest ma ise kaotasin oma mehe suitsiidi tõttu aasta ja neli kuud tagasi.
Iga inimese juhtum, iga inimese lein on mingil määral muidugi individuaalne ja ka vajadused pärast kaotust on individuaalsed, aga siiski on uuringud näidanud, et nendes on üksjagu universaalset. No näiteks: väga sageli tunnevad lähedased süütunnet, et kuidas ma ei märganud, kuidas ma ei osanud midagi teha, ja siis keritakse seda mõtet edasi ja tagasi. Äkki ma siis oleks nii ja teisiti käitunud, oleks kõik läinud kuidagi teistmoodi? Aga ühel hetkel on siis see tunne, et ma pean aru saama, et tegemist oli täiskasvanud inimesega, see oli tema otsus. Mina tegin, mis mina sain, olin selles olukorras just nende teadmiste ja oskuste juures, mis mul sellel hetkel olid. Siis on hästi oluline mitte jääda üksi selle „filmi kerimisega“. Lähedastega tuleb kõike arutada ja ka kõige värvikamaid emotsioone jagada – enda süüdistamise ja suitsiidi teinud inimese süüdistamiseni välja. Kui emotsioonid jäävad enda sisse, siis on selline keema mineva teekannu tunne, mis lõpuks võib isegi plahvatada. Nähtamatuks jäämine sellisel hetkel või iseendasse hoidmine võib olla väga ennast kahjustav käitumine.
Levib ka stereotüüp, et inimene, kes räägib suitsiidist, see kunagi ei teosta seda, ja see, kes teostab, ei ütle midagi. See vist ikkagi ei pea siis paika, kui sa rääkisid suitsiidiprotsessist?
Jah, sellepärast see ongi stereotüüp, et see ei ole tõsi, see on müüt. Alati võib leida mõne erandi, aga suitsiidne inimene annab märku. Tõsi on ka see, et see tuleb nagu välk selgest taevast, isegi kui on märku antud.
Kui välja jätta see, et inimene ütleb, et ei ole muud väljapääsu, siis millised need märgid veel on?
Lähedasel on ka märgata raske, sellepärast, et tema aju funktsioneerib normaalselt, aga suitsiidse inimese aju mitte, ta ei mõtle enam tavapärasel viisil. Üks kindel märk on depressioon. Depressioon kui haigus, mitte lihtsalt halb meeleolu. Siis alkoholi ja ainete tarvitamine ja nende kuritarvitamine ning väga suurteks riskiteguriteks nooremas vanusegrupis armusuhete ootamatud lõppemised, vanemas eas võib-olla tervise kaotus. Produktiivses tööeas inimesele on suureks löögiks töökaotus või mõni finantsiline kaotus, kui ta on midagi üles ehitanud, millelegi lootnud ja see ei realiseeru.
Kuidas sinu jaoks see protsess täpsemalt välja nägi, kui see toimus, kuidas sa näiteks enda lastega sellest rääkisid?
Ma olin natukene võib-olla privilegeeritud seisus selles mõttes, et olen tõesti ses valdkonnas uuringutega tegelenud ja nagu saatuse kuri vingerpuss, olime me just mõned kuud enne mu mehe lahkumist koostöös MTÜ-ga Peaasjad välja töötanud juhendmaterjali suitsiidi tõttu lähedase kaotanud inimesele. Teoreetiliselt olin ma väga tugev. Aga ega see emotsionaalselt kõike lihtsamaks ei teinud. Mu lapsed olid harjunud sellega, et asjadest räägitakse.
Aga paljude inimeste ja perede jaoks ei pruugi see olla tavapärane, sest suitsiidiga kaasneb väga palju häbimärgistamist ja piinlikkust, et selline asi peres juhtus. Üks on see, kui ma ise panen selle märgi endale külge, ja teine on ühiskondlik stigma, et teised vaatavad ja näevad. Esimene samm, kuidas siis nähtamatust nähtavaks muutuda, ongi selle stigma vähendamine, ehk et tuleb olla ise avameelsem nendest teemadest rääkimisel, ka oma sõpradega. Kõik tunnevad ennast ebamugavalt vahetult pärast enesetappu.
Kui alguses ei teata, mida su kaaslane või sõber vajab, siis tegelikult ta alguses ei vajagi midagi muud kui seda tunnet, et teised ei ole mind hüljanud. Inimese enda poolt tuleb jällegi anda see luba küsida ja rääkida nendel teemadel. Mina ütlesin sõnaselgelt, et olen valmis, kui keegi tahab teada, ka mehe sõpradest, et kui tahate teada, mis juhtus, siis lihtsalt võtke ühendust ja küsige. Igaüks peab doseerima parasjagu, et jaksaks ka ise oma igapäevaelu edasi elada ega mõistaks ennast isolatsiooni.
Kas sõbrad siis võtsid kinni sellest pakkumisest ja rääkisid sulle?
Mõned võtsid. Kuna nendel teemadel ju eriti ju ei räägita, hakkavad ka külajutud liikuma, et mis siis täpselt juhtus, ja need võivad mõnikord päris kummalisi vorme võtta. Täiesti võõral inimesel tekib võib-olla ka see mõte, et ju seal perekonnas peab ikka midagi väga mäda olema, kui inimene sellise otsuse tegi, ju tal ei olnud siis piisavalt hea naine, kes ei suutnud sellist asja ära hoida! Mida ma kindlasti soovitan: leidke endale üks-kaks usaldusisikut, kellega saab rääkida, siis läheb paremaks.
Mida veel sisse tooks, on see, et kas meedias peaks rääkima suitsiididest ja kui palju peaks rääkima. Öeldakse, et kindlasti on vaja rääkida, et just seda stigmat ei tekiks, aga suitsiidist ei ole kohane rääkida sensatsioonilisel moel, tehes sellest glamuurse või ajakirja esikaaneloo. See ei aita suitsiide ära hoida, see võib pigem provotseerida suitsiide. Aga kui seda teha vastutustundlikult, tuua just välja seda poolt, et kust abi on võimalik saada, näidata seda poolt, et see ei olnud ainuke lahendus selles olukorras, siis võib suitsiide hoopis ära hoida.
Suitsiidid ja suitsiidne käitumine on ju filmides, raamatutes ja teatris väga tavaline teema, aga seal käsitletakse seda enamasti huvitava nurga alt, kuid reaalsed suitsiidilood, need 200 inimest aastas, ei ole kõik üldse nii huvitavad. Need on tegelikult päris traagilised lood ja enamikku neist saaks ennetada. Hetkel on suur väljakutse see, kuidas seda langustrendi (200 inimest aastas võrrelduna kümnekonna aasta taguse ajaga) saaks jätkuvalt allapoole viia. Selleks on Eestis nüüd esimest korda ajaloo jooksul suitsiidiennetuse tegevuskava, mida rakendatakse sellest aastast. Seal on näited suitsiidikatsetest, mis ühel või teisel põhjusel ei lõppe surmaga, see nähtamatu pool. Ja siis veel suur hulk suitsiidse käitumise nähtamatut osa.
Merike, kas lähedase suitsiidist saab üle ajaga?
Aeg parandab haavad, see on tõsi, aga hästi oluline on ka, mis selle aja jooksul juhtub, mis sa ise selle aja jooksul teed, et need haavad paraneksid.
Et niisama nad ise kokku ei kasva.
No võib-olla natukene kasvavad, kuid kui mõelda füüsiliste haavade paralleelile, siis mõni paraneb, mõni läheb mädanema, mõnega võib midagi veel hullemat juhtuda. Parem on ikkagi enda eest hoolitseda, lasta enda eest hoolitseda ja neid haavu tohterdada.
