Märts on naiste kuu ja seepärast räägime nähtamatust probleemist – naistevastasest vägivallast. Saatesarja „Nähtamatud“ 13. osas uurime, mida näitavad Eesti tugikeskustesse pöördumised, sealhulgas mida naised tugikeskustelt ootavad ja mida keskused pakuvad. Olgu siinkohal rõhutatud, et tugikeskuste poole saab pöörduda ka ilma isikuandmeid avaldamata – see võiks julgustada sinna pöörduma neid, kes seda teisel juhul ei teeks. Külas on Tallinna Naiste Tugikeskuse juhataja Vaike Pähn. Saadet juhib Taavet Kase.
Podcasti link: www.ohtuleht.ee
Milliste probleemidega pöörduvad naised Tallinna Naiste Tugikeskusesse?
Ma ütleksin, et naistevastane vägivald ei ole praegu enam nii nähtamatu kui kümme aastat tagasi. Praegu räägitakse sellest palju, teatakse palju, ka pöördutakse palju. Pöördumiste arv on küll veidi on vähenenud, aga võib-olla võime seostada seda sellega, et vägivalda on vähem. Võib-olla. No loodame.
Milline see protsess välja näeb? Kui naine helistab teile ja tuleb kohale, mida siis tavaliselt öeldakse?
Meile üldiselt helistatakse. On võimalik saata ka sõnum või e‑mail, kõik võimalused on olemas. Siis räägitaksegi tavaliselt, mis on juhtunud. Need ei pea olema kõige uudsemad vägivallajuhtumid ja see teebki rõõmu, et inimesed pöörduvad enne, kui midagi väga hullu juhtub.
Kui palju neid pöördumisi on?
Naiste tugikeskusesse, mis on igas maakonnas, pöördub aasta jooksul umbes kaks tuhat naist. Nende hulgas oli Tallinna Naiste Tugikeskuses eelmisel aastal 435 pöördumist. Tallinna mõistes üle 400 naise tähendab ikkagi rohkem kui üks naine päevas. Peale Tallinna Naiste Tugikeskuse on veel olemas ka Tallinna Naiste Kriisikodu.
Mida naised tugikeskuselt ootavad?
Kõigepealt arusaama, mis olukorras nad on, mida nad saavad teha, milliste võimalustega, ja muidugi toetust, et need võimalused ka ellu rakendada.
Kes naistega tugikeskuses räägivad?
Need on kõik väljaõppe saanud kõrgharidusega inimesed ja teavad väga palju naistevastasest vägivallast, mida tavaline sotsiaaltöötaja ei pruugi teada.
Mis vahe on kriisikeskusel ja tugikeskusel?
Lihtsalt nimetuse vahe. Me oleme partnerid, me töötame koos. Kõne võtab vastu see keskus, kelle poole pöördatakse.
Kui kodune olukord on pikemalt kestnud, siis ilmselt ühest kõnest ei piisa?
Loomulikult ei piisa, asja mõte on selles, kuidas naine olukorda võtab ja kaua usalduslik suhe tekib. Ühekordseid küsimusi on ka, kuid enamus tahaks suhtes muutusi ja on ühenduses pikemat aega. Meie ja kõik teised tugikeskused pakume psühhosotsiaalset abi, mis võib kesta nii kaua, kui naine vajab, ning lisaks juriidilist nõustamist ja psühholoogi, mida alguses veel ei ole vaja, kuna naine on alles kriisiseisundis. Ja meil on ka ajutine majutus.
Kui palju selliseid olukordi on, kus naine peab kodust ära tulema, teie juurde?
Umbes 10% juhtumitest.
Ja need on siis ikkagi sellised karmid vägivaldsed juhtumid?
Ei pruugi väga karmid olla. Kui naine on otsustanud, et ta suhte lõpetab ja ta ei saa kodus olla või on olukord kahjulik lastele, siis me hindame olukorda ning selle järel naine otsustab.
Kas selliseid juhtumeid on ka, et hindajad ütlevad, et nüüd pead kodust ära tulema?
Me võime ju niimoodi hinnata, aga otsuse teeb naine ise.
Me teame, et väga paljud naised ei lähe sellistest suhetest ära. Mis Sinu hinnangul selle põhjus on?
Me ju kõik teame, mis meil südames toimub ja me teame, mis meil peas toimub. Nii on ka nende naistega. Nad on ju armastuse pärast läinud sinna suhtesse. Ja nüüd, kus asi on halvaks läinud, on nii palju probleeme, mis tekib seoses lastega, majandusliku olukorraga, elukohaga. Ja need asjad tuleb läbi kaaluda. Et lihtsalt mõistus peas ütleb, et võib-olla oleks mõistlikum ära minna, aga süda ei lase.
Ja kui nad juba pöörduvad, on neil ju tegelikult teadmine olemas. Nad pigem otsivad kinnitust, et see teadmine on õige.
Vägivallavorme on väga erinevaid. Kui palju on füüsilist vägivalda versus vaimset vägivalda?
Füüsilist vägivalda on aina vähem. Seda tänu ühiskonna hoiakutele. Praegu ei ole enam normaalne, et keegi kellelegi füüsiliselt haiget teeb. Nüüd pöördutakse pigem sellepärast, et on vaimne vägivald: kontroll aja üle, kontroll suhtluse üle, vaadatakse, mis on telefonis, mis on arvutis, no nagu oma ruumi ei oleks!
Tavaliselt on kontrolli juures ka väiksemad füüsilise vägivalla ilmingud nagu tõukamised või lükkamised või ka vaikimine. „Ma ei räägi sinuga“ on väga kurnav teisele poolele. Aga sellist statistikat ei ole, kui palju ühte või teist vägivalda on.
Vanemate inimeste puhul nägid perekonda hoidvad traditsioonid ette, et taolised juhtumid on pere siseasi. Neil on raske seda mõtteviisi muuta. Teine aspekt: kui noorematel on tavaliselt suhteprobleemid, siis vanemaealistel võib esineda vägivalda hoopis oma laste poolt: tahetakse vanuri pensioni, hoiuseid, survestatakse pärandi kirjutamisega. Harvad pole ka juhtumid vanemaealistest seksuaalse vägivalla ohvritest.
Meie ühiskonnas pole harv ka institutsionaalne vägivald, kus hooldajad kodus või mõnes asutuses vanainimese hooletusse jätavad. Vanemaealiste puhul on veel teavitustööd väga palju teha, et nad julgeksid tugikeskuste poole pöörduda.
Tugikeskuse poole saab pöörduda ka ilma isikuandmeid avaldamata. Me võime nii kohtuda kui telefonis rääkida võõrana, andmeid küsimata. See võiks julgustada tugikeskuste poole pöörduma neid, kes seda teisel juhul ei teeks.
Kõigepealt rääkige oma partneriga. Sellepärast, et paraku on tihtipeale nii, et me arvame, et teine pool teab, miks me õnnetud oleme. Aga võib-olla ta ei tea seda. Kui sellest midagi välja ei tule, siis tuleb pöörduda spetsialisti poole ja ehk on isegi mees nõus teraapiasse minema. Kui ka seda abi ei tule, siis pöörduge naiste tugikeskuse või ohvriabi poole. Tihtipeale ei olegi halb mees, vaid on lihtsalt kommunikatsioonipuudus.
Ootame teie kõnesid Tallinna Naiste Tugikeskuse telefonile 57570911, samuti saate kirjutada oma muredest meie e‑mailile tallinnanaistetugi@gmail.com. Vaata ka tallinnanaistetugi.ee.
Harjumaal töötame koos parteriga Tallinna Naiste Kriisikodu, mille telefon on 5264697, samuti saate kirjutada murest e‑mailile tallinn@naisteabi.ee. Vaata ka naisteabi.ee.
