Podcasti „Nähtamatud“ 2. episood võtab ette juba konkreetse nähtamatute grupi – sotsiaaltöötajad, kes teevad igapäevaselt rasket tööd väikse palga eest, aga kes ei tõsta häält. Miks? Teemast räägib lähemalt Eesti Sotsiaaltöö Ametiühingu eestvedaja Deiw Rahumägi, keda intervjueerib Taavet Kase.
Podcast link: www.ohtuleht.ee
Kes kuuluvad Eesti Sotsiaaltöö Ametiühingusse?
Amet on veel titekingades, kuid sinna võiks kuuluda kõik need, kes teevad sotsiaaltööd erinevates sotsiaalvaldkondades. Sotsiaaltööd teevad veel kaheksa-üheksa erinevat ametinimetust, seltskond on küllaltki kirju. Selle ala töötajaid on tegelikult kusagil 35 000 kandis. Kuna ühiskond vananeb, siis see arv kasvab pidevalt, samas spetsiaalharidust omavaid sotsiaaltöötajaid on küllaltki vähe. Neid on vaja kogu aeg juurde.
Kui vaadata viimast statistikat, siis täna teevad seda tööd teise eriala inimesed, mitte sotsiaaltöötajad. Nad on saanud koolitusi, tänu millele oskavad seda tööd teha.
Nagu hobi korras teevad sotsiaaltööd?
Seal, kus on täna kõrgharidusega vallaametnikud, ministeeriumiametnikud, on lagi väga kõrge ja seal töötavad profid. Need aga, kes peavad iga päev tegema füüsilist, praktilist tööd hooldekodus, turvakodus, päevakeskuses, haiglas, käivad vastava miinimumkursuse läbi, aga nende põhiline töö on midagi muud.
Kui vaadata Lõuna-Eestit, siis kui kuskil on hajaasustus, tahavad selles piirkonnas elavad inimesed seal tööd ja seda ka pakutakse. Sel on aga kindel fenomen: kui kohalik Coop tõstab oma kassapidaja palka, siis hooldajad, põetajad, tegevusjuhendajad liiguvad kohe järgmise tasandi peale, sest seal on palk kõrgem. Ja siis, kui omavalitsus tõstab hooldustöötajate palka, liigub nimetatud seltskond jälle Coopi tagasi. See on tööturu niši katmine, seal pole muud võimalust. Need on inimesed, kes tunnevad, et neist ühiskond ei pea. Nad on nähtamatud.
Millest need inimesed puudust tunnevad?
Põhiline arutelu käib ikka töötingimuste osas. Kui hoolekandeasutustega jõutakse juba leheveergudele, tähendab see seda, et on juhtunud juba midagi eriti jubedat. Kõik lähevad ja hakkavad otsima süüdlast. Ta leitakse.
Ja süüdlane on tavaliselt sotsiaaltöötaja?
No ikka. Kasvõi kuni sinnamaani välja, et ta näiteks jäi magama. Aga seda keegi ei uuri, vahel isegi mitte seda, mitu vahetust ta tegi või kui kaua ta on tööl olnud, sest töötajaid on vähe. Kõik saavad aru, ka juhataja ja direktor, et keegi peab ju abivajajate eest hoolitsema. Apsakad juhtuvad, siis materdatakse, aga keegi ei taha jõuda sinnapoole, miks seda tehakse.
Eelmisel aastal leidis riik kohalikele omavalitsustele ressursse, kuid struktuur on selline, et see anti ju omavalitsustele lihtsalt läbi toetusfondi. Omavalitsused peavad aga maksma töötajatele kõrgemat palka, mis tähendab, et kui tekib stabiilsem seltskond, kes seda tööd teevad, tulevad ka kõrgemalt haritud inimesed sinna tööle, kus tegelikult tehakse põhitööd: vahetatakse mähkmeid, hoitakse kätt, söödetakse jne.
Omavalitsustel tekkis ka see õigustatud mõte, et seda maja, kus inimesed on, peab ka ülal pidama, aga kütekulud tõusid, elukallidus tõusis – loomulikult katsid omavalitsused selle alt ka majanduskulud, aga palgani see ei jõudnud. Tegelikult tahetakse asja parandada, aga ei ole lihtsalt ressurssi.
Vaatame näiteks elukaart. Me sünnime, ämmaemandad haiglas teevad väga head tööd. Saame olla seal koos perega. Omavalitsused maksavad lasteaiaõpetajatele kõrget palka ja lasteaiad on väga heas korras. Koolide õpetajad oskavad nõuda, aga kui palju nad said, on iseasi. Vähemalt on nad pildis.
Niikaua on kõik hästi, kui oled abisfäärist väljas ja teenid rikkust ja vara riigile, mille kodanik sa oled. Aga probleem tekib siis, kui elukaar hakkab jõudma niikaugele, et hakkad sealt läbi kukkuma. Lähtuvalt tolerantsest suhtumisest ühiskonda ei ole enam seltskonda, kes võtaks kätte ja läheks Toompeale – inimesed kardavad seda teha. Kui see on ainuke tööandja su piirkonnas ja kui sa natuke hakkad lobisema, võib see halvasti lõppeda.
Sotsiaaltöötajad ongi meie ühiskonnas sõna otseses mõttes nähtamatud. Mis me suures plaanis saame teha, et inimesed ei kardaks rääkida?
Kui vaadata statistikat, siis kõige rohkem on palk tõusnud sotsiaaltöötajatel ja tervishoiutöötajatel, aga see on statistiline. Kui võtta täna Valgamaa sotsiaalhooldaja või tegevusjuhendaja palk, siis see on 800 eurot bruto.
Mis ta kätte saab siis?
600 eurot. Seal ei ole omavalitsus, direktor ega sotsiaalminister süüdi. Ühiskonna üldist hoiakut, et oled oma panuse andnud ja nüüd oleks vaja rohkem tagasi saada, hinnatakse mujal maailmas palju kõrgemalt kui meil.
Hooldusreformiga taheti teha nii, et hooldekodus elava inimese lähedased ei peaks talle nii palju lisaks maksma. Üks moment läks olukord leebemaks, aga hinnad läksid ju eest ära, järjekordselt. Ja iga kord kui pension tõuseb, tõstavad ka hoolekandeasutused hindu.
Kui tahame hoolitseda nende inimeste eest, kes on oma panuse ühiskonda juba andnud, siis see eeldab ühiskondlikku kokkulepet.
See tundub ju põhimõtte küsimus, et kes peaks hoolitsema vanade inimeste eest.
Jah. Seaduste järgi on paika pandud, millised funktsioonid on riigil, omavalitsustel, erasektoril, aga me teame kõik seda, et mida enam inimene on hooldatud ja hoolitsetud, seda vähem ta peaks olema kokkupuutes tervishoiuga. Tähtis on eeltöö. Madalmaades on see vahe, kus hakkab sotsiaalvaldkond ja lõpeb tervishoid, väga väike. Miks ei võiks tänased noored hakata omale kindlustusega seda teemat tagama?
Kas sotsiaaltöötajad kui nähtamatu ühiskonna grupp jõuab nähtavaks, kui oleme piisavalt vanad ja see probleem juba karjub meile näkku?
Ma ei taha liiga teha, aga vana malli järgi ametiühingu sõna ei köida. Tänane solidaarsuspõhimõte, mis Euroopas väga tugevalt toimib, ei juurdu meil. Me justkui ise ka ei taha seda. Meil on täna sotsiaaltöötajaid, kes ütlevad, et saavad oma tööandjaga väga hästi läbi ja me lähme räägime läbi, see on hea. Aga kui vaadata tööandja poole pealt, siis juriidilise seltskonnaga asutuses võib tulla uus juhatus, kellega ei ole enam võimalik asju arutada. On maailmavaate ja tahteküsimus, kui palju soovitakse olla ühises organisatsioonis.
Kuidas teha noorele inimesele atraktiivseks sotsiaaltöötajaks õppima minek?
Konkurss oli väga kõrge! Kõik tahavad minna seda õppima, aga ma ei tea, miks. Seal on midagi muud taga, kui vaadata palganumbrit. Võib olla on üks asi see, et kõik tahavad minna kohe ametnikeks. Näiteks Saksamaal on nii, et sul võib olla magister, aga kõigepealt lähed tööle hooldekodusse ja hooldad patsiente. Alles siis saad hakata karjääri tegema, sest sul on siis kogemus.
Madalmaades on päevakeskused/vanadekodud, kus noored viiakse vanadega kokku. Näiteks vanadekodus elavalt matemaatikaõpetajalt saavad noored teada, kuidas matemaatika käib. Õpilased käivad ka ühe programmi raames intellektipuudega inimestega vestlemas – väga popp asi Hollandis.
Hooldust vajavad inimesed on väärtuslikud ja nad on tohutu elukogemusega. Kõik ei ole palgas mõõdetav. Elukaarel on alati kaks otsa.
