Saatesarja kuuendas episoodis on külas on Remedio.ee kliiniline psühholoog-psühhoterapeut Dagmar Ainsoo, kel on oskus imelihtsalt lahti seletada terminid nimega ärevus ja hirm. Seda saadet võiksid kuulata või artiklit lugeda kõik ärevushäirete käes vaevlevad inimesed, sest mitmete humoorikate näidetega vestluse läbi mõistad ennast või ärevat lähedast ehk palju paremini. Saatejuht on Taavet Kase.
Podcasti link: www.ohtuleht.ee
Ärevust on kõik tundnud, aga mis asi on ärevus?
Kui ma inimeste käest küsin, kas nad on tundnud ärevust, siis nad ütlevad, et ei ole – mis see on?
Ärevus on täiesti tavaline tunne, nii nagu on kurbus, rõõm või üllatus. Mina ise ütlen, et ärevus ja hirm on täpselt sama asi. Olen kuulnud ka teistpidist arvamust, et need on ikkagi erinevad asjad, aga midagi teha ei ole, arutelude käigus me üldiselt jõuame sinna, et ärevuse ja hirmu füsioloogia on täpselt samasugune, need mõlemad vallanduvad täpselt sarnastes olukordades.
Mille ees ärevust tuntakse? Ma saan aru, et kui näed karu, tunned hirmu. Kas võrreldes hirmuga tuleb ärevus ka leebemate asjade peale, näiteks kui homme on tunnikontroll?
Ärevuse ja hirmu vahel tegelikult väga suurt vahet ei ole. Mis juhtub psüühikaga, on see, et meie meeled saavad kogu aeg keskkonnast mingisugust infot, mis jõuab meile ajju ja aju võrdleb uut infot sellega, mis tal varasemast olemas on. Piisab sellest, et aju teeb analüüsi põhjal tõlgenduse, et äkki juhtub midagi halba. Ja tegelikult sellest juba piisab, et me keha vallandab hirmu või ärevuse reaktsiooni. Tunded üldse on evolutsiooni käigus loodud selleks, et motiveerida meid mingile tegevusele või tulla mingisuguste situatsioonide lahendamisel meile appi. Hirm või ärevus on meie kehasse loodud selle jaoks, et ohuolukorraga paremini toime tulla.
Mure on selles, et vaimse tervise probleemid ja sealhulgas ärevushäired aina kasvavad. Üks põhjus on selles, et me oleme loodud liigina üsna samasugustena nagu olime aastatuhandeid tagasi, kui Homo sapiens välja arenes, aga meie keskkond on selle aja jooksul väga kiiresti ja drastiliselt muutunud. Kui mõelda tagasi, et mis olid need ohtlikud olukorrad, siis suurteks surmapõhjusteks oli nakkushaigused, sealhulgas keskkonnast tulenevad füüsilised ohud: loodus, liigikaaslased jne. Ehk siis meie liigi säilimise seisukohast on olnud hästi tähtis, et suudaksime ohuolukorra eest väga kiiresti põgeneda, tegema füüsilist pingutust, kiiresti ja kaugele jooksma või sellega võitlema.
Kui sa ütlesid, et hirm on see, kui karu tuleb ja ärevus on võib-olla tunnikontrolli ees, siis mina panen need ühte patta, sest psüühika teeb ikka sama asja – keha aktiveerub, tulevad füüsilised aistingud.
Millal saab normaalsest ärevusest ärevushäire, et see inimese igapäevast tegevust tõsiselt häirima hakkab?
Sa natuke vastad juba ise oma küsimusele.
Siis, kui hakkab juba häirima?
Just. Diagnostiline süsteem sellest, kas häiret on või häiret ei ole, on meil täna veel väga must-valge. Päriselus käivad need asjad – isiksushäired, aktiivsus-tähelepanuhäired, meeleoluhäired – skaala peal. Küsimus on, kas ja kui palju see minu elu reaalselt häirib. Normaalne ärevus on see, mis tuleb oodatava, loogilise vallandaja peale nagu tunnikontroll, uue pruudiga kohtama minek. See tunne kestab mõnda aega ja läheb üle, ei lähe niivõrd meeletult intensiivseks, et elu segama hakkab. Ärevusest võime rääkida sel juhul, kui see segab toimetulekut ja takistab mingites olukordades olemist, hakkad vältima mingisuguseid asju ja tunne läheb nii-nii intensiivseks, et füüsilised sümptomid ise tekitavad surmahirmu. Paanikahäire on ühte tüüpi ärevushäire.
Kui ärevus on hommikust õhtuni, ärkad üles ja juba süda pumpab, ärevus hakkab unerežiimi rikkuma, sa ei saa enam rõõmu tunda asjadest, millest muidu saaks, elukvaliteedi langus on suur – need on kriteeriumid näitamaks, kas on häire või mitte.
Kui paljude inimeste elu ärevushäire negatiivselt mõjutab?
Viimane Tervisearengu Instituudi uuring aastast 2022 näitab, et ärevushäire on diagnoositud kuskil 10 protsendil eesti inimestest. Ärevushäire risk on 20 protsendil. Ka maailmas käib läbi suhtarv üks viiest, see on levinud probleem.
Mida inimene teha saab, kui ta tunneb, et see hakkab teda häirima?
See on küll nii äraleierdatud teema, aga me ei saa üle baasvajadustest ehk: normaalselt magada, süüa, liikuda, suhelda meeldivate inimestega. Me oleme organismina nii loodud.
Teine pool on see, et kui mul on baasasjad tehtud, siis tõenäoliselt võiks edasi vaadata, et mis tüüpi tõlgendusi ma kipun oma peas tegema. Kui on väga palju ärevust, siis on peas väga palju appi-äkki-midagi-halba-juhtub-mõtteid. Mõned inimesed kipuvadki olema suuremad muretsejad kui teised ja väga raske on muretseda, nii et ärevaks ei muutu.
Mina ise unistan maailmast, kus oskaksime kõik nii palju baasteadmisi ja oskusi suuremat ärevust ise hallata. Ärevus on asi, millega saab päris palju ise psühholoogiliselt ära teha, kui on oskused. Aga kui miski ei aita, siis tuleks otsida abi.
Vaimne tervis on nagu iga muu tervis, sh ärevushäire on terviseprobleem. Julgustan alustama seda teekonda perearstist, et kontrollida kilpnäärmetööd, milline on vitamiinide olukord, sest ärevus võib tekkida ka füüsiliste probleemide tõttu. Järgmine samm võiks olla psühholoog. Ravijuhendis on kaks poolt: ravimravi ja psühhoteraapia.
Inimesel võib tekkida ka ärevus ärevuse ees.
See on küll nii äraleierdatud teema, aga me ei saa üle baasvajadustest ehk normaalselt magada, süüa, liikuda, suhelda meeldivate inimestega. Me oleme organismina nii loodud.Dagmar Ainsoo
Kui inimesel on kõrge vererõhk, mis ei ole tingitud tööprobleemidest, stressist, karu ei tule kallale, siis mida talle soovitada?
Kui me räägime kõrgvererõhutõvest, siis jah, ka see võib tekitada ärevust sel juhul, kui inimene tõlgendab seda ohtliku ja hirmsana. Paljud inimesed elavad terviseprobleemidega nii, et nad pole sellepärast üldse ärevad. See tunne sõltub sellest, mis me mõtleme ja keha reageerib vastavalt infole, mis meil peas on. Me kipume tervise teemal hästi palju muretsema.
Kui rääkida hirmust, siis hirm on teadmatus. Paratamatult kuulub elu juurde see, et me ei tea, mis saab.
Miks on terviseärevus nii laialtlevinud teema? Näiteks tööteemadel eksisteerib minu enda kontrollikomponent. Jah, võib juhtuda halbu asju, aga ma saan ise otsida teist tööd või midagi muud sellist. Tervise puhul on kontrollimatuse, ebamäärasuse komponent väga suur: ma ei näe, mis mu süda teeb või mis mu kopsud teevad, ma ei näe, kas mul on vähk või ei ole. Statistiline tõenäosus on alati see, et võib juhtuda, ootamatult ja ma ei saa sinna midagi parata. Ja kui ma selle otsuse saan, ka siis ei saa ma väga hästi seda olukorda kontrollida, olen abitus olukorras ja arstide meelevallas.
Julgustan alustama seda teekonda perearstist, et kontrollida kilpnäärmetööd, milline on vitamiinide olukord, sest ärevus võib tekkida ka füüsiliste probleemide tõttu. Järgmine samm võiks olla psühholoog.Dagmar Ainsoo
Vaimse tervise puhul räägitakse alati lähedaste tugigrupist. Kui inimene on väga ärev, kas lähedased saavad toetada ärevat inimest või kuidas nad selle ära tunnevad, et ärevus häirib tema elu?
Lähedase puhul pole raske märgata, kui ta jagab. Sageli näen, et lähedased tahavad oma kallist inimest aidata ja tulevad appi sellega, et näiteks bussiga sõitmine on sinu jaoks hirmus, ära siis tule, või kaubanduskeskusesse minek tekitab ärevust, ma lähen siis ise, ole sa kodus! Ehk siis pahaaimamatult soodustavad vältimiskäitumist. Aga hirm on teadmatus ja teadmatus jääb sinna alles ning see hirm siis ainult suureneb.
Osad inimesed ka kasutavad oma lähedasi ära, selle jaoks, et oma ärevust maha tõmmata. Näide: minu ärevust tõmbab maha see, kui sina mulle kogu aeg kinnitad, et kõik on hästi. Nii juhtubki, et ma kogu aeg leevendan oma ärevust sellega, et kurdan sulle oma muret ja kinnita mulle, et kõik on hästi.
Hea oleks ise ärevushäirete teemaga kursis olla ja hoida piiri, kuulata, toetada. Mitte lubada lähedasel isolatsiooniringi jääda, vaid püüda julgustada elama võimalikult kvaliteetset elu, aidata kodust välja tulema, tegeleda asjadega, millega ta võiks või peaks tegelema. Kui tundub, et asi on hapu ja lähedasel on väga raske, siis otsima professionaalset abi.
