Kuidas ma seljatasin kogelemise

Kogelemine on ühiskonnas üsna nähtamatu probleem. Mis kogemus on sinul kogelemisega?

Ma olin umbes kümneaastane. Mälestus on selline, et olin koolis, kus ma võin rääkida, aga füüsiliselt ei ole suuteline. Tegin suu lahti ja justkui sõnu ei tulegi välja. Hakkas aastatepikkune võitlus, igapäevane, millele ma ei osanud isegi silti külge panna. Mõtlesin, et olengi selline, et ma vahel lihtsalt ei saagi rääkida. Noore poisina hoiad ka rohkem asju endasse, aga mingi aeg hakkasin seda väga häbenema. Ma olin kakskümmend, kui üldse rääkisin seda kellelegi, et tead, mul on selline asi.

Kui sul tekkis kogelus 10aastaselt, kas sa enne seda ei pannud midagi tähele?

Tagantjärele mõeldes oli mul vanematega vestlusi. Lasteaias olin käinud paar korda logopeedi juures, aga see ei olnud kogelusega seotud. Diagnoosi ei pandudki.

Mida kogelus endast kujutab?

See on rääkimise motoorne häire. Aju tahab saata signaali, et mõnd lauset moodustada, aga inimese suu ei ole võimeline seda tegema. Senimaani ei teata, kust ja miks kogelus tuleb. On väga palju erinevaid teooriaid – psühholoogilisi aspekte, geneetilisi, inimene ja keskkond jne… See on nagu must kast, arstid veel ei tea. See on ähmane haigus.

Kui paljud inimesed kogelemise all kannatavad?

1% maailma rahvastikust. Mitmekümned miljonid.

Mis kogelust mõjutavad? Kas see, et oled närvis, pead avalikult rääkima, muudab olukorda hullemaks?

Kindlasti. Ärevus on väga suur komponent ja stressirohked hetked, ebamugavus. Ma ütleks, et ma ise olen 90% jagu saanud sellest. Aga see on olnud raske töö. Hakkasin ise ennast teadlikult panema ärevuserohketesse ebamugavatesse olukordadesse, et keha üle kontrolli saada, et mul ei tekiks fight-or-flight reaktsiooni ehk võitle-või-põgene paanikareaktsiooni. Siis tekib kehaline halvatus.

Kuna ma niivõrd häbenesin kogelust, siis kui minu nägu tahtis midagi öelda, varjasin kogelust, tegin pikki pause. Vahel tegin nagu haigutaksin, kuigi tegelikult oli plokk sees. Või hakkasin kasutama sõnu, millega mul ei olnud plokki. Tahtsin öelda näiteks sõna karasta või kollane – k‑täht oli väga suureks raskuseks –, hakkasin muud sõna kasutama, et ringiga sinna tagasi jõuda.

Miks just k‑täht?

Konkreetset vastust ma ei tea. Teisi häälikuid on veel, sulghäälikutega nagu k, p, t, on inimestel tihtipeale raskusi. Kui kasutad täishäälikuid a, e, i, siis kõik voolab. Nende sulghäälikutega korraks õhk nagu peatub, võib-olla on seal mingi seos.

Kuidas sa sellega tegelema hakkasid? Nüüd räägid ju täiesti puhtalt!

Kui olin 20, läksin peale gümnaasiumi Hollandisse õppima. Ma tahtsin kogelusest lahti saada. Teooria minu peas oli selline, et lähen teise keskkonda, räägin teises keeles, uued inimesed ja seosed, ja äkki saan teha endale restardi! Läksin sinna, aga ei olnud nii. Samad probleemid jätkusid. Oli väga-väga raske. Koolis algselt ei meeldinud ja kõik kuhjus kokku. Olin väga sügavas depressioonis, mingi periood isegi suitsiidne. Õnneks elasin selle üle ja mul oli ülikooli teine aasta, kui oli selline defineeriv hetk. Hakkasin lugema eneseteadlikku kirjandust ja üks asi, mis väga resoneeris, oli päeviku pidamine.

Senimaani mäletan, et kuupäev oli 6. november, kui peas käis klikk ära, et hakkan pidama päevikut ja iga õhtu lõpus justkui raporteerima oma kõne ja asju, mis igapäevaselt minus ebamugavust ja raskust tekitavad. See oli kõige elumuutvam asi. Hakkasin märkama oma iseärasusi. Näiteks kui mu ümber oli neli inimest, siis võisin rääkida üldjuhul täitsa okeilt, aga kui oli rohkem kui neli, tundsin automaatselt rohkem pinget. Et ma jumala eest midagi valesti ei ütleks.

Sealtmaalt edasi hakkasin paljuski eksperimente tegema. Hollandis ülikoolis olid meil hästi suured loengusaalid, tegin endaga kokkuleppe, et iga loeng pean ma vähemalt ühe korra kätt tõstma. Mul läks silme eest peaaegu mustaks, ma ei minestanud, aga paanika tuli sisse. Aga ma hakkasin neid tegema. Esimesed kümme korda ma ei tea, mida ma ütlesin või kuidas ma ütlesin. Aga see hakkas mulle sisendama enesekindlust, et midagi nii hullu ju ei juhtunud! Ma võisin puterdada, aga ma tegin selle ära! See andis mulle sisemist jõudu. Edasi tuli erinevaid eksperimente veel.

Suures auditooriumis rääkimine paneb ju needki inimesed kogelema, kes tavaliselt ei kogele. Siis iseennast liistule võttes ja päevikut pidades, pannes end ebamugavatesse olukordadesse, märkasid ajapikku, et kogelust jääb järjest vähemaks?

Jah, seal hakkas järjest progressiivsemalt minema. Minus hakkas tulema juurde enesekindlust ja tekkis eneseusaldus. Muidu olin niivõrd kriitiline enda ja oma kõne osas, ütlesin, palun ole täna hea päev! See oli pidev võitlus. Ja niivõrd lainetav – vahel mingi päev ei olnudki kogelust, mõtlesin, et oh, sain sellest lahti või? Ja siis tuleb järgmine päev ja mõtled, et misasja, noh?

Tegin endaga kokkuleppe, et iga loeng pean ma vähemalt ühe korra kätt tõstma. Esimesed kümme korda ma ei tea, mida ma ütlesin või kuidas ma ütlesin. Aga see hakkas mulle sisendama enesekindlust, et midagi nii hullu ju ei juhtunud! Ma võisin puterdada, aga ma tegin selle ära! Edasi tuli erinevaid eksperimente veel.Meverik Vaiksaar

Kui suvaline inimene saab kokku kogelejaga ja näeb, et tal on raske rääkida, siis mis on kõige hullemad asjad, mida see inimene teha võib ja kuidas saab võõras inimene teda aidata?

Ma alustaks hullemast asjast – proovida hakata selle inimese enda eest rääkima. See on ebameeldiv surve. Tuleb anda aega, olla kannatlik, küll ta jõuab oma lausega lõpuni.

Kuuldes seda, kuidas sa iseennast terveks ravisid, tundub, et kogelemine on mentaalne probleem – see, kuidas inimene pingeid, stressi talub –, mitte niivõrd füsioloogiline probleem.

Seal on mentaalne, psühholoogiline aspekt, aga füsioloogiline on ka väga seal sees. Nagu ma ennist ütlesin, et tunne on, nagu keegi suruks või tõmbaks õhu välja – see on hästi füsioloogiline. Kogeluse hoos inimese näoilme muutub, see on dramaatiline kogemus, mis tuleb füüsiliselt esile.

Mina olen ennast suures osas terveks ravinud, aga seda, kas kõik saavad ravida, ma ei tea. Suure tööga on võimalik arengut teha, aga see, kuhu inimene võib välja jõuda, ei tea kunagi. Kuid ma ise küll usun sellesse.

Eesti Kogelejate Ühingus tehakse päris palju kõneharjutusõhtuid. Nii et mehaaniline harjutuse pool on olemas, aga kui võrrelda, mis on see suurem pool, siis paneksin sinna ka need olukorrad, kus pinge kasvab, kus kohtud võõra inimesega.

Milliseid muutusi sa enda elus märkasid, kui sul hakkas olukord paremaks minema? Ma tõesti kujutan ette, et see on suur probleem, mis mõjutab kõiki eluvaldkondi – tahad koolis küsimust küsida, tööintervjuule minna, pruudiga välja minna – see mõjutab kõike.

Jah, sellest probleemist jagu saades hakkasin ma tundma elus vabadust. Ma sain vähema stressi ja põdemisega asju elus ette võtta. Sellega võrreldes on kõiki teisi raskusi olnud väga lihtne ületada. Sain sisemist jõudu ja väge tulla toime asjadega, mis elus tulevad, võtta palju teadlikumalt, mida tahaksin elus teha. Hakkasin laulmisega tegelema. See aitas omakorda veel rohkem areneda.

Sa tegeledki täiskohaga muusikaga?

Jah.

Mis muusikat teed ja kus sa laulad?

Laulan sooloartistina. Olen laulukirjutaja tüüpi muusik nagu Ed Sheeran – enamasti akustiline kitarr, ise kirjutan lugusid ja produtseerin. Hakkasin lugusid välja andma pool aastat tagasi ja ka sellele on eelnenud väga pikk teekond. Aastaid tagasi, kui hakkasin laulmisega tegelema, tegin ka YouTube´is kanali, kus hakkasin seda protsessi dokumenteerima. Mõte on selles, et on üks tüüp, kes oli kunagi hästi vaikne introvert, kogeles, aga näed, ühel hetkel hakkab esinema. Nüüd hakkan ka live-esinemisi rohkem tegema. Praegu saan minna lavale ja lugusid esitada. Kunagi oli see fantaasia. See on kirjeldamatu rõõm.

Meverik, kui on inimesed, kes kogelemisega hädas on, mis soovituse sa neile annaksid, et oma hirmudega tegeleda?

Üksinda on võimalik arengut teha, aga kui keegi vähegi suudab, siis jagada seda probleemi, rääkida teiste inimestega. On väga hea, et meil on Eestis olemas ka ühinguid, võtame kasvõi Kogelejate Ühingu. Mul on ka pusa seljas, mis ütleb: anna aega. Praegu on käimas kampaania eesmärgiga kõnetada isikut, kel on sarnased probleemid: kogelus, afaasia (kõnehalvatus), vaegkuulmine, ehk inimesed, kel on mis tahes kommunikatsiooniprobleemid. Meil on ka kampaania veebileht annaaega.ee, kus saab rohkem infot leida või meiega ühineda. Jagatud mures on nii palju võitu. Ise vaatan ka tagantjärele, et oleksin võinud palju varem jagada, aga selle asemel küpsesin ja praadisin selle probleemiga aastaid, et mis mul viga on.