Läbipõlenud Annika: „Sain telefonikõne ja mulle öeldi, et minuga soovitakse kolm kuud varem leping lõpetada“

2025 jaan. 20 | Podcast

Saatesarja „Nähtamatud“ 9. episoodis on külas Annika Jaaniks, kelle läbipõlemise lugu võiks olla hoiatavaks punaseks lipuks kõigile neile, kes kipuvad endale liiga palju (töö)kohustusi võtma. Kuula podcasti või loe artiklist, mis võib juhtuda, kui olla läbipõlenud ja mida teha, et seda mitte kunagi kogeda. Saadet juhib Taavet Kase.

Podcasti link: www.ohtuleht.ee

Enne, kui olid läbipõlemiseni jõudnud, kas olid sellest kuulnud, seda tundnud või kuidas sa sellesse väljendisse suhtusid?

Kuulnud kindlasti olin, tundnud ei olnud. Minu elus on alati mõõdukas stress igapäevane nähtus. Kui teinekord on stressirohkem, siis peale seda on võib-olla väsimus suurem, unevajadus on suurem, natuke üksi olla tahtmise vajadus suurem. Sellega on kõik varem piirdunud.

Mis tööd sa tegid, et läbi põlesid?

See oli üle 2 aasta tagasi, varsti juba 3. Tegin vabakutselisena projektijuhtimist, mis minu jaoks kulges väga mõnusas tempos, ma sain ise väga palju oma aega planeerida. Minu jaoks oli hästi paigas töö ja vaba aja tasakaal. Siis tuli minu ellu üks pakkumine, millele ma ei saanud öelda kuidagi muudmoodi kui et ainult jah. Pakkujaks oli Tallinna Haridusamet ja mind kutsuti sinna aastal 2022 tegelema Ukraina sõjapõgenike laste paigutamisega Tallinna koolidesse.

Mis siis toimuma hakkas?

Alguses oli tööle sisseelamise periood minu jaoks täiesti käsitletav. Loomulikult minu töökoormus suurenes, kuna minu enda projektid ei olnud tolleks hetkeks kuhugile kadunud, lihtsalt nende kõrvalt oli võimalik võtta üks asi juurde. Võib-olla tõesti sai pereelu natuke kannatada ja oma isiklik vaba aeg. Aga kuna tegu oli tähtajalise lepinguga, siis ma ei näinud alguses selles mingit probleemi.

Millised sinu tööpäevad välja hakkasid nägema, milline oli sinu tööaeg ja millega sa tegelesid?

See, mida mina tegema pidin, oli see, et töö oleks tehtud. Peale üürikest sisseelamisperioodi, kui mul hakkas päriselt ka pilt selgemaks saama, kui palju Ukraina sõjapõgenikke tegelikult Eestis on ja nendega kaasasolevaid lapsi, avanesid minu tööarvutis need suured, uskumatu mahuga Exceli tabelid, kus sõjapõgenikud olid registreeritud, kus nad alguses majutati, kuhu vähegi võimalik.

Selleks, et kooli minna, on vaja avaldust. Aga alguses paigutati kõik Ukraina sõjapõgenikest lapsed Tallinna koolidesse ilma väga suurt valikut tegemata. Koolid enamuses olid nõus lapsed vastu võtma ja pakkuma neile koolipäeva ajaks tegevust. Mingisugused õppeasjad toimusid, aga enamjaolt pakuti neile tegevust. Põhirõhk oli siiski sellel, et 1. septembrist 2022 peavad kõik sõjapõgenikest lapsed olema Tallinna koolides õpilased, sest nad said ajutise elamisloa, mis pani neile peale koolikohustuse. Ja just meie riigi koolikohustuse. Paljude laste puhul jätkusid tunnid nende oma koolide õpetajatega Ukrainas.

Kui suur oli tiim? Kes sellega lisaks sinule veel tegeles?

Tiim oli metsikult suur. Aga mis puudutab konkreetselt nende sadade ja tuhandete avalduste läbilahterdamist Excelis, siis mina üksi.

Mis hetkel hakkasid tundma, et seda mahtu on liiga palju?

Ma töötasin esmaspäevast pühapäevani, tihti 12+ tundi pikalt.

Sügisese koolimineku tarvis oli juba tehtud ka elektroonilise avalduse esitamise võimalus. See tegi natuke lihtsamaks. Enne võttis Haridusamet paberkandjal avaldusi sisse.

Ma jäin haigeks, ma jäin angiini. Ma jäin päris tõsiselt haigeks. Siis olid mingid päevad, kus ma ei saanud seda tööd teha. Ja keegi ei teinudki seda tööd.

Ja mis siis juhtus?

Palju pahameelt, palju rahulolematust. Siis istusin maha, et appikene, see ei ole normaalne olukord. See töökoormus, see tööaeg ei ole inimlik ja see ei ole jätkusuutlik. Siis panin ma kõik kirja ja saatsin selle mõtteavalduse ka Haridusameti juhile ja osakonnajuhile.

Ja millega see lõppes?

Ma sain telefonikõne ja mulle öeldi, et minuga soovitakse kolm kuud varem see leping lõpetada. Pere mu ümber ütles, et issand kui äge, et nii ei saagi jätkata. Võib-olla mingi osa minust tundis ka nii. Olgu öeldud, et Ukraina lapsed said muidugi 1. septembri seisuga koolidesse.

Nagu ma aru saan, kestab see mõju sul tänase päevani, et kui leping sai lõpetatud ja sa tundsid, et sealt rongilt maha said, siis see vaimne pool ei taastunud ära, ei tulnud kaasa?

Absoluutselt. Ma ei saanud sellest alguses aru. Ma mõtlesingi, et olen üleväsinud. Olin kogu aeg voodis, tunduski, et las ma kosun, las ma puhkan, saan jälle endiseks ja küll saab siis edasi minna.

Aga seda endiseks tagasiminemist ei juhtunud ega juhtunud. Ja võõras oli ka see, mis minu peas toimus. Ainult väike osa minust tundis kergendust, et see leping läbi sai. Mis mul tegelikkuses saamata jäi, on suuresti see edukogemus. Ukraina lapsed said koolidesse, aga minuni ei jõudnud see aeg kätte.

Juba enne seda töötasin 4 aastat projektipõhiselt. Oli algus ja oli lõpp. Alati ei läinud kõik nii nagu planeeritud ja siis mõtlesin: võta seda kui õppetundi, läheme edasi. Aga see kuidagi ei tulnud minu seest välja. Selline solvumistunne oli. Et mulle tehti liiga.

Ma püüdsin tavarütmi sisse minna. Ma ei olnud üldse mina ise. Rääkisin sellest kõigepealt oma perearstile ja tema suust tuli esimest korda see, et Annika, sa oled ju läbipõlenud. Hakkasin mõtlema, lugema rohkem selle kohta ja siis mõtlesin, okei, sa oled ju läbipõlenud. See oli pigem nagu kergendustunne.

Ma tundsin ja osalt tunnen ka täna ennast kõiges süüdi ja kõigi ees süüdi. Mind ei olnud enam oma laste jaoks olemas, mind ei olnud enda kodu jaoks olemas. Ma ei saanud olla enam selline nagu varem olin: lõbus, jutukas, heatujuline.

Kui see juhtum oli paar aastat tagasi, kuidas see sind täna mõjutab? Kas selle jäljed on ka tänases päevas?

Kuna need vahepealsed 2+ aastat ma sisuliselt tööd teinud ei ole, ei leia ma endas üles seda julgust ja enesekindlust ja teadmist, et ma saan asjadega hakkama. Mõte sellest, et ma peaksin kandideerima sellisele tööle, mida varem tegin – sellise vastutusega, sellise koormaga – siis ma ei oska seda kuidagi ette kujutada.

Kas sa näed sellest olukorrast väljapääsu? Või on see jätnud jäädava põntsu sinu elule?

Ei, ma siiski loodan, et sellest on võimalik välja tulla. Ma jõudsin peale selle projekti lõppu aasta hiljem psühhiaatri juurde, ATH kahtlusega. Sellega seoses ei ole ma vastust veel saanud. Aga psühhiaater ütles, et ennem peame minu puhul tegelema depressiooniga. Aasta otsa on mul juba olnud osaline töövõime.

Ma olen kokku saanud inimestega, kes päriselt näevad mind ja on oma abikäe osutanud. Tänu neile tahan ma sellest välja tulla.

Mida soovitada neile inimestele, kes tunnevad ennast sinu jutus natukene ära?

Nii palju ennast kokku võtta, et siiski rääkida enda olukorrast, selle mõttega, et kust võiks abi tulla. Jah, pere ja sõbrad on olnud toeks ja on tänase päevani, aga tegelik abi, mida ma olen selles olukorras vajanud, tuleb kuskilt väljastpoolt. Kindlasti on psühholoogiline nõustamine, psühholoog, kogemusnõustaja vajalik. Sinna jõudmine ei pruugi olla aga väga lihtne tee – kas pole selleks julgust, pealehakkamist või ei ole selleks rahalisi võimalusi. Aga ka tasuta abi on olemas. Lihtsalt selleni jõudmine on teekond omaette. Kindlasti mitte jääda üksi. Mina jäin liiga kauaks üksi koju.

Kuidas ma seljatasin kogelemise

Kuidas ma seljatasin kogelemise

Eesti Kogelejate Ühingu kõnemees Meverik Vaiksaar hakkas kogelema, kui oli kümneaastane. Tänaseks on ta probleemist teadliku tegevusega võitu saanud. Podcasti „Nähtamatud“ 8. episoodis räägib ta sellest lähemalt. Saadet juhib Taavet Kase.   Kogelemine on...

KUI KARU TULEB. Ehk ärevus versus hirm

KUI KARU TULEB. Ehk ärevus versus hirm

Saatesarja kuuendas episoodis on külas on Remedio.ee kliiniline psühholoog-psühhoterapeut Dagmar Ainsoo, kel on oskus imelihtsalt lahti seletada terminid nimega ärevus ja hirm. Seda saadet võiksid kuulata või artiklit lugeda kõik ärevushäirete käes vaevlevad inimesed, sest mitmete humoorikate näidetega vestluse läbi mõistad ennast või ärevat lähedast ehk palju paremini. Saatejuht on Taavet Kase.

Televiisori pult muutus mingisuguseks arusaamatuks mustaks asjaks ehk Elu dementsusega lähedasega

Televiisori pult muutus mingisuguseks arusaamatuks mustaks asjaks ehk Elu dementsusega lähedasega

Podcast’i „Nähtamatud“ viiendas episoodis räägime sellest, mis juhtub siis, kui ühel hetkel hakkab lähedane veidralt käituma: vähehaaval hakkavad kaduma lihtsad igapäevased oskused nagu telefoni või televiisori kasutamine, orienteerumine või söömine. 80% inimestest arvab, et dementsus on vananemise normaalne osa, aga see väide on väär. Kuidas haigust nimega dementsus ära tunda ja mismoodi lähedast selles aidata?