Podcasti „Nähtamatud“ kolmandas episoodis räägib karismaatiline näitleja ja Eesti Näitlejate Liidu juhatuse esimees Reimo Sagor sellest, mil moel võib näitleja ühiskonnas nähtamatuks jääda. Kas me teame, millist tööd tuleb teha lava taga tegelikult? Ja mis hinnaga? Vaata avameelset saadet või loe intervjuud. Vestlust juhib saatejuht Taavet Kase.
Podcast link: www.ohtuleht.ee
Nüüd on teema õhus – näitlejatel on jõle kehv palk ja juba tükk aega.
Ei ole ainult näitlejatel, see puudutab kogu kultuurisektorit. Aga nii see on, me oleme jäänud solidaarsuse mõiste all tehtava kärpe hammasrataste vahele ja tahame sellest ka märku anda, et me ei ole sellise asjaga leppinud.
Näitleja kuulumine nähtamatu ühiskonna gruppi võib tunduda tavainimesele üsna paradoksaalne. Näitleja on ju laval, rambivalguses ja ei ole kuskilt poolt nähtamatu. Aga erinevalt sellest arusaamast ei ole võib-olla kõik näitlejad rikkad ja kuulsad. Miks see Sinu hinnangul nii on?
Sellele tuleb otsida vastust suhtumise pinnalt. Võtame näite: kultuuriminister vastab Riigikogu infotunnis küsimusele kultuuritöötajate palga kohta ja võrdleb seda kõrgharitud erialaste spetsiifiliste oskustega inimese palka riigi keskmise mediaanpalgaga ja lisab sinna juurde lause, et „ega neil ei lähe ju väga-väga halvasti“. Siin juba on asjad halvasti.
Kahjuks mädaneb kala tihti peast ja suhtumine on see, mida peab muutma. Koos peame mõistma, et kõrgharidusel on väärtus. Need erialased spetsiifilised oskused, mis näitlejatel ja kultuuritöötajatel on, on väärtus. Kui keegi on teinud oma tööd kümme, kakskümmend või kolmkümmend aastat, siis need väärtused üldjuhul kasvavad, arenevad, muutuvad veelgi paremaks.
Ühiskonnas tervikuna tuleb vaeva näha, et muuta suhtumist kultuuritöösse kui hobitöösse ja „glamuuri“, mida näeb ajakirjade kaantel – näitlejatel ju läheb hästi. Neid on ka, aga see ei kehti kogu sektori kohta.
Seal on kindlasti väga suured käärid sees. Ühed on need, kes on „pildis“ lisaks tavapärasele teatritööle, aga kõik ei pea ju olema Mait Malmstenid.
Kõik ei peagi olema. Kui su põhitöökoht on ükskõik millises teatris või eeskätt riiklikus sihtasutuses, siis me ei tohi ka seda unustada, et kutseharidusega inimeste miinimumpalgad on veelgi väiksemad kui kõrgharidusega või sellega võrdsustatud haridusega inimestel. Kui see on sinu põhitöökoht, siis võiks see tagada võimaluse saada näiteks pangast laenu. Või et sul ei oleks kuu lõpus pidevat mõtet sellest, et kas pean nüüd valima selle või tolle vahel, kas saan seda endale üldse lubada. Põhitöökoht võiks tagada inimesele elamisväärse tasu.
Näitlejate keskmine kuupalk on praegu siis 1600 bruto?
See on kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimum, mis on riiklikult kehtestatud. Kultuuriministeeriumi uuringu põhjal teenivad miinimumi kolmandik kultuuritöötajatest. Kõrgharidusega on neist 2400, kelle mediaanpalk on 1680 eurot.
Teatrites tehtud uuringu järgi jääb teatritöötajate keskmine palk 1700 euro juurde, aga selle sees on ka moonutajaid. Etendusasutused annavad etenduse eest väikse lisatasu, aga see summa on 10–20 eurot miinus maksud. Kui mõtleme sellele, et teatripilet on üldjuhul üle 20 euro, siis näitlejad ei saa selle õhtu eest ühe teatripileti summatki enda taskusse.
Milline näeb välja riigi sihtasutuse teatri tööpäev?
Oleneb tööst teatris. Näiteks etendust teenindavatel lavatagustel jõududel on väga tihedad ja tihti lõhkised töögraafikud ja nähakse palju vaeva sellega, et nende tööaeg nõutud raamidesse ära mahutada. Neil, nii nagu ka näitlejatel, on kasutusel summeeritud tööaeg ja üheks selle töö eripäraks on ka pidev töötamine nädalavahetustel. See tähendab ärajäänud sõprade sünnipäevi, pulmi… Kui on etendus, siis on etendus. Ei ole küsimust, kas saan kuidagimoodi sinna või tänna minna. Siin ei ole valikuvõimalust.
See, et kodus tehtav töö, mida näitleja teeb, ei lähe tööaja sisse, on täielik absurd.Reimo Sagor
Mina lähen kella üheteistkümnest proovi ja olen seal kella kolmeni. Seejärel on ettenähtud kolmetunnine paus õhtuse proovi või etenduse vahel. Kui on suur trupp, hakkab mõnel grimm juba kell viis, aga kuigi see on ju töö osa, ei arvestata seda töötegemiseks.
Et kui näitleja õpib kodus teksti, siis ta justkui loeb ilukirjandust ja lõõgastub?
No just (muigab). See on samasugune töö nagu iga teinegi. Sa valmistud ette, sa tegeled selle rolli omandamisega, karakteri loomisega. Kui lavastaja eeldab, et sul on tekst peas, siis pead selleks valmis olema. See on kodune töö. Töö nagu iga teinegi.
Kui palju te tahaks palka saada?
Meie usume, et me töö võiks olla võrdne Eesti keskmise palgaga ning olla sellega seotud ja sellega koos ka kasvada. Lisaks tuleks välja töötada staažipõhine karjäärimudel. 20–40 aastat teatris töötanud inimese palgatase ei saa olla sama, mis koolist tulnud noore näitleja oma. Meie soov pole utoopiline. Seda mõttemustri muutmist tuleb alustada ministeeriumist. Me tahame ja peame ennast võrdlema avaliku sektori spetsialistidega, kus keskmine palk on üle 2400 euro.
Näitleja on spetsiifiliste erialaoskustega kõrgharitud spetsialist, mitte lihtsalt „kultuuritöötaja“. Ma ei taha kultuuritöötajaid solvata, aga see mõiste on kahjuks ühiskonna silmis natuke devalveerunud või muutunud mitteväärtustatud nimetuseks.
Peame seda maatriksit muutma nii, et hakkame ka iseennast kutsuma kõrgharitud spetsialistideks ja seeläbi väärtustama oma panust ühiskonda ja ootama sama suhtumist ministeeriumist ka palganumbri näol.
Kuidas on kultuuriministeeriumi suhtumine selleni jõudnud?
Mingil põhjusel peame neile neid põhjuseid seletama.
Kui on suur trupp, hakkab mõnel grimm juba kell viis, aga kuigi see on ju töö osa, ei arvestata seda töötegemiseks.Reimo Sagor
Kas Sina tead inimesi, kes on näitlejatööst loobunud selliste tingimuste tõttu?
Vanema generatsiooni inimesed teatud määral võib olla rahulduvadki vähemaga, kuigi ei peaks, aga mida rohkem noori näitlejaid ja kultuurispetsialiste peale tuleb, seda enam muutub määravaks see, kui ta ei saa oma põhitöö palgaga pangalaenu.
Mõnda aega tagasi ilmunud artikkel ütleb, et Tallinnas on vaesuspiir 1600 neto, sedapidi on 1300 netos alla vaesuspiiri. Mõnes munitsipaalteatris pole isegi 1300eurone palk see, mida kätte saadakse.
Käisite äsja Toompeal meelt avaldamas. Kui suurt kasu on sellest, et avalikult kõvasti kella lüüa?
Suures pildis ei ole oma probleemiga avalikult piketeerima tulemine meile just loomuomane. Aga võib-olla oleme me nüüd selles ajastus, et peamegi oluliste asjade eest piketeerima. Arvan, et see pikett oli õnnestumine, sest leidsime kajastust. Suuremas pildis on plaan ühenduda kõigi teiste loomevaldkonna liitudega ja asja kõlapildis edasi hoida.
Näitleja on spetsiifiliste erialaoskustega kõrgharitud spetsialist, mitte lihtsalt „kultuuritöötaja“. Me tahame ja peame ennast võrdlema avaliku sektori spetsialistidega, kus keskmine palk on üle 2400 euro.Reimo Sagor
Kas midagi on tänu sellele piketile ka juba muutunud?
Ühest (kultuuriministri) lubadusest järgmistel riigieelarve kõnelustel kultuuritöötaja miinimumpalga eest seista me kindlasti kinni võtame, aga sellele magama ei jää. On rida kummalisi suhtumise küsimusi, millega peame tegelema.
Siin on võib olla ka see, et riiklikul tasandil nimetatakse seda valdkonda mõneti vähetähtsaks, kaitsevaldkond on tähtis. Aga suures plaanis on kõik kõigega seotud – mida sa kaitsed, kui ei ole seda kultuuri?
See on Winston Churchilli väidetav lause, mida ta ütles omal ajal, kui plaaniti kaitsekulutuste suurendamist: „Mida te siin üldse kaitsete, kui mitte kultuuri?“ Me oleme samas olukorras. Kõik me saame aru, et kaitsekulutusi on vaja suurendada, k. a kultuuritöötajad. Aga mis katastroofiline sündmus peaks juhtuma, et samasuguse kiirusega tõuseks kultuurirahastus kolme protsendini meie riigieelarvest?
Sellist sündmust ei ole. Järelikult peame seda mõttemustrit muutma, et see ongi kultuur, mida me kaitseme. See on meie viis elada, meie viis toimida, maailma näha.
