Pimedad saavad isegi kandikuga süüa võtma minna, aga niipea, kui seda äppi ei ole…

2025 jaan. 23 | Podcast

Eestis on puue 110 000 inimesel. „Nähtamatud“ saatesarja seitsmendas episoodis räägime puuetega inimeste ja nende hooldajate igapäevast, kus on niivõrd palju uskumatut, et käed vajuvad rippu, aga ka palju põnevat, sest tehnoloogia areng on jõudnud niikaugele, et erinevad äpid suudavad näiteks pimedatele juba niivõrd hästi ruumi kirjeldada, et inimene saab üksi hakkama. Mis on siinjuures need „agad“ ja mida saame tavainimestena ära teha? Stuudios on Maarja Krais-Leosk, Eesti Puuetega Inimeste Koja (EPIKoja) tegevjuht ja ühtlasi ka sügava puudega tütre ema. Saadet juhib Taavet Kase.

Podcasti link: www.ohtuleht.ee

Kes kuuluvad puuetega inimeste hulka?

On klassika, et esimese hooga tuleb meelde ratastooliga inimene, aga kui liikumispuuetega inimestest rääkida, siis neid inimesi on väga erinevaid – kes liiguvad käimisraamiga, kes elektrilise ratastooliga, kes lükkavad ise oma ratast. Või ka karkudega, kui on olnud mõni ajutine probleem, haigus, õnnetus, mille tagajärjel tuleb uuesti kõndima õppida.

Puudeid on veel. On need, mis on ajutised ja silmaga nähtavad-tajutavad, aga on ka suuremaid puudeid – nägemispuue, kuulmispuue, intellektipuue ja erinevad psüühikahäired ehk vaimse tervise häired. Veel on mured, mida me võib-olla ei taju: inimesel on näiteks kõnepuue, eneseväljendamisraskused, või see, kuidas inimene tajub kasvõi seda stuudiopõranda pinda või ‑katet ja milliseid raskusi see võib talle tekitada, näiteks peapööritust.

Eestis on puue praegu 110 000 inimesel. See number on viimaste aastatega järjest vähenenud. Inimesi jääb järjest vähemaks, aga teisalt vaimse tervise häireid diagnoositakse oluliselt rohkem ja neid ka on rohkem. Kuidas seda aga määratletakse? Sotsiaalkindlustusamet tuvastab puude kindlate kriteeriumite alusel. Aga elu ei ole nii must-valge, sa ei pruugi sinna kriteeriumitesse mahtuda, kuigi tegelikult on sul olulisi takistusi, mis sinu igapäeva elu keerulisemaks muudavad. Riigi silmis sul ametlikku puudeastet ei ole.

Et see arv 110 000 on tegelikult suurem?

Jah, kindlasti.

See on päris suur arv. Kuidas see number on siis aastatega vähenenud peale selle, et rahvastik väheneb?

See võib olla seotud puude määramise praktikamuutusega – kuidas riik ja hindajad lähenevad puudele ja takistustele. Kui inimene tuleb tänu abivahenditele toime, siis vaadatakse tema abivajadust teise pilguga, samas, kui temalt see abivahend ära võetakse, on ta kohe väga suures abivajaduses. Näiteks pimedatel on täna väga palju abivahendeid, mis aitavad neil teinekord üksi ruumides orienteeruda. Neil on ka äpid, mis kirjeldavad ruumi. Nad saavad kassajärjekorda minna või isegi kandikuga süüa võtma minna, aga niipea, kui seda äppi ei ole, on nad koheselt abivajaduses.

Milliseid puudeid on kõige rohkem ja kuidas hinnatakse puudeastet?

Liikumispuudeid. Hindamine koosneb erinevatest tahkudest, elutahkudest; andmeid võetakse ka inimese digiloost, seega kui käite visiidil, vaadake, kas teie andmed said ikka digiloos kirja ja kui see on väga napp, paluge arstil seda täiendada.

Mis on liikumispuuetega inimeste kõige suurem probleem, mida ei teised ei mõista? On see ligipääsetavus?

Mul endal on sügava puudega tütar, kes on ratastooli kasutaja. No need takistused on igal pool! Need on juba nii tavapärased, et käed vajuvad rippu, endiselt. See ei ole ainult see, et kas sa saad mingisse hoonesse sisse, vaid kõige põhilisem: kas sa saad üldse ühistranspordi peatusesse, ühistranspordi peale. Võtame näiteks tuletõkkeuksed – need on niigi rasked ja kui lähed ratastooliga üksinda, siis vajad abi, et keegi ust lahti hoiaks. Kui lähed kärulapsega, on ka üksi raske – sa hoiad seal ühe käega üht ust lahti, jalaga teist, ja siis pead veel samal ajal käru lükkama. See on päris korralik väljakutse.

See ei ole ainult puuetega inimestel nii, ka vanemaealisel inimesel võib olla keerulisem äärekiviga toime tulla. Või kes on lapsekäru lükanud, see teab, et kogu aeg pead ühte või teistpidi tõstma.

Küsimusi on väga palju erinevaid ja mitte ainult liikumispuudega inimestel. Näiteks vaimse tervise häirega inimeste jaoks on kõik see lärm, info paljusus – kasvõi kõndides läbi kaubanduskeskuse – tegelikult ju kaos. Igast putkast tuleb oma muusika, oma tuled ja viled.

Kas nemad tunnevad, et neid märgatakse ühiskonnas?

Alati saab teha rohkem. Suures pildis märgatakse puudega inimesi rohkem, suhtumine on kindlasti parem. Väga palju tuleb teha teavitustööd ja teadlikkuse tõstmist, eriti praegu, kui on majanduslikult keerulised ajad ja palju kärbitakse. Vaadatakse väga tõsiselt sellele otsa, mille arvelt kärbitakse. Kui võtta erinevad teenused, mis aitavad puuetega inimestel või nende lähedastel tööl käia, siis ärme hakka kohe esimese hooga sealt kärpima või tõstma tohutult omaosalusi. Et ei tekiks ühe puudega inimese abivajaduse asemel abivajadus sisuliselt tervele perele, sealhulgas finantsiline.

Ma hästi lühidalt räägin, misasi see EPIKoda on ja kuidas see tegutseb. Meil on väike organisatsioon, kus on ainult 6 töötajat, mõned projektiinimesed ja üle 50 liikmesorganisatsiooni, kes on osa võrgustikust. Kui kuskil on raskesti ligipääsetav asutus, siis variante on erinevaid: me võime kohale minna, neile kirjutada, teinekord on puudega inimesed ise nii aktiivsed, et nad on ise teinud ettepanekuid liikumise hõlbustamiseks ja meie aitame neid vahendada, et ka üritused, saated ja kultuur oleksid ligipääsetavad.

Tänased hoonete projektid ei saakski kooskõlastust, kui sa ei arvesta ligipääsetavuse küsimustega. Kui hoonesse on lihtne sisse saada, siis seal võib olla väikeseid asju, mis muudavad selle hoone ikkagi kasutamatuks. Näiteks kui oleme puuetega inimestele mõeldud tualette vaadanud, siis jah, see on olemas ja on ka silt ukse peal, aga kui sisse lähed, siis elektriratastool ei mahu seal ümber keerama ja inimesel on võimatu seda tualetti kasutada.

Kui võtta erinevad teenused, mis aitavad puuetega inimestel või nende lähedastel tööl käia, siis ärme hakka kohe esimese hooga sealt kärpima või tõstma tohutult omaosalusi. Et ei tekiks ühe puudega inimese abivajaduse asemel abivajadus sisuliselt tervele perele, sealhulgas finantsiline.

Kus on siis kriteeriumid, mille põhjal neid ehitada?

Ikka seadusandluses. Asutuste ja hoonete puhul, kuhu ei ole võimalik ligi pääseda, oleme tähele pannud, et meile öeldakse, et aga meil ei käi siin ühtegi puudega inimest! No aga sellepärast ei käigi, et nad ei saa ju siia (naerab).

Ja kõik tahavad ju rannas käia. Väiksed algatused tegelikult tulevad: Pärnu rannas saab ujuma, Klooga rannas saab veeni mööda laudteed. See teebki selle elu nauditavaks, normaalseks ja mõnusaks. Et sa ei peaks rassima läbi liiva kolmekesi ühte käru lükates, tirides või tõmmates. See pole ju väärikas.

Kes selle valdkonna eest vastutama peaks – riik või erasektor?

Kõik koos. Väiksemates kohtades ka kogukonnad. Riik ei jõua igale poole ja erasektor ei jõua igale poole, samuti ettevõtted ei jõua igale poole. Miks mitte teha oma kodujärve ääres ise see laudtee?

Kui oled väga keerulise puudega lähedase hooldamisega seotud, siis paneb see su vabadusele väga suured piirangud ja sõltuma teenustest, teistest lähedastest. Mul on isegi keeruline minna õuest kasvuhoonest tomatit võtma, sest laps võib kuskile kukkuda, ronida, olles varsti teismeline. Teised inimesed isegi ei aima, et poodi minemine tähendab toime tulla kõikvõimalike pilkudega, mis sind saadavad ja mina väga julgustan kõiki sellega toime tulema, sest nelja seina vahel ei muutu midagi. Aga samamoodi on mul endal ka raske olnud – olen ise ka poes lettide vahel mõne pisara valanud.

Tegelikult saab väga lihtsalt toeks olla sellega, et võib olla teed talle selle ukse lahti, küünitad poes midagi kõrgemalt riiulilt, naeratad, võib olla lased isegi järjekorras ette. Need on väiksed asjad, aga neilt võtab see väike asi ühe koormuse jälle vähemaks.

Kuidas ma seljatasin kogelemise

Kuidas ma seljatasin kogelemise

Eesti Kogelejate Ühingu kõnemees Meverik Vaiksaar hakkas kogelema, kui oli kümneaastane. Tänaseks on ta probleemist teadliku tegevusega võitu saanud. Podcasti „Nähtamatud“ 8. episoodis räägib ta sellest lähemalt. Saadet juhib Taavet Kase.   Kogelemine on...

KUI KARU TULEB. Ehk ärevus versus hirm

KUI KARU TULEB. Ehk ärevus versus hirm

Saatesarja kuuendas episoodis on külas on Remedio.ee kliiniline psühholoog-psühhoterapeut Dagmar Ainsoo, kel on oskus imelihtsalt lahti seletada terminid nimega ärevus ja hirm. Seda saadet võiksid kuulata või artiklit lugeda kõik ärevushäirete käes vaevlevad inimesed, sest mitmete humoorikate näidetega vestluse läbi mõistad ennast või ärevat lähedast ehk palju paremini. Saatejuht on Taavet Kase.

Televiisori pult muutus mingisuguseks arusaamatuks mustaks asjaks ehk Elu dementsusega lähedasega

Televiisori pult muutus mingisuguseks arusaamatuks mustaks asjaks ehk Elu dementsusega lähedasega

Podcast’i „Nähtamatud“ viiendas episoodis räägime sellest, mis juhtub siis, kui ühel hetkel hakkab lähedane veidralt käituma: vähehaaval hakkavad kaduma lihtsad igapäevased oskused nagu telefoni või televiisori kasutamine, orienteerumine või söömine. 80% inimestest arvab, et dementsus on vananemise normaalne osa, aga see väide on väär. Kuidas haigust nimega dementsus ära tunda ja mismoodi lähedast selles aidata?