Podcasti „Nähtamatud“ neljandas episoodis on külas tegevusjuhendaja Ly Ristikivi, kes räägib avameelselt teenusemajades toimuvast, mida avalikkus ettegi ei kujuta. Põnevat vestlust juhib Taavet Kase.
Podcast link: www.ohtuleht.ee
Kui kaua Sa oled sotsiaaltööga kokku puutunud?
Kaksteist ja pool aastat – kuus aastat hooldustöötajana ja ülejäänud tegevusjuhendajana.
Kuidas need omavahel erinevad?
Hooldustöötaja on see, kes osutab füüsilisi hooldusteenuseid (peseb, hoolitseb, annab rohtusid) neile, kes seda vajavad. Hooldustöötajad on need, kes eakate kodudes töötavad ja sotsiaalteenust pakuvad.
Kui näiteks medõed sõlmivad oma tööandjatega tugevaid ja korralikke kokkuleppeid ja tunnevad ennast turvaliselt, siis sotsiaalvaldkonnal ei ole ühtegi sotsiaalpartneritki, kellega läbi rääkida, kui me tahaksime midagi oma palga või töötingimustes muuta.
Tegevusjuhendaja igapäevane ülesanne on korraldada oma erivajadustega klientide igapäevaelu ja tegevusi, juhtida neid sellisel viisil, kus ollakse hõivatud tegevustega nagu söömine-joomine. See on nagu elu korraldamine, mis omakorda jaguneb erinevate raskusastmete järgi. Näiteks Eestis pakutakse kortermajades elamise teenust, kus on palju erivajadustega inimesi koos ja tegevusjuhendajate funktsioonid on üleüldisemad, aga on olemas ka teenuseliik, kus kümnesest grupist iga klient elab erinevas toas.
Mina töötasin näiteks nii, et kümnest kliendist igaüks elas neljas erinevas korteris, erinevas toas, igaühel oli oma toa võti, nad said liikuda siia-sinna. Kümnest neli käis avalikul tööturul tööl, teistele leidsime võimalusi lihtsamaid töid leida, aga me ikkagi suunasime ja korraldasime nende elu, k.a nende dokumentatsioonid, arsti juures käimised, (teised) asjaajamised ja tugi… See on tegevusjuhendaja töö. Nii et seinast seina sisuliselt.
Sotsiaaltöötajad, kes abi osutavad, jäävad tihtipeale nähtamatuks, nagu podcasti nimigi ütleb. Mis on sotsiaaltöötajate kõige teravam probleem, millest me ei kuule või ei saa aru?
Kui ma esimest korda tegevusjuhendajana tööle läksin, ei olnud meil tööruumigi. Neljatoalises korteris oli meil üks tuba, kus oli kirjutuslaud ja raudkapp. Tugitool oli ka. Esimene asi, mis ma sel päeval tajusin, oli see, et kirjutuslaud oli paigutatud nii, et töötaja istus seljaga klientide poole. Kogu tegevus käis tegevusjuhendaja selja taga. Minu jaoks ei olnud see okei. Esimese tegevusena paigutasin mööbli ümber, et mu seljatagune oleks kaitstud. Erivajadustega inimesed üldreeglina on rõhuvas enamikus ettearvamatud.
Milline Sinu töö välja näeb? Kirjelda oma päevaplaani.
Hommikul käin kõik korterid läbi – kohtun klientidega. Kes on tööle läinud… – meie otsime neile ka töökohad. Kui oled kauem töötanud, õpid neid tundma. Sa tead ka, kellelt mida oodata, see on töö rahulikum pool. Aga on teatud grupp neid, kes on ettearvamatud.
Arutame läbi päevaplaani: mured, käimised, kohustused. Kui klient jääb haigeks, lepin arstiaja kokku, aitan seda ja teist ja kolmandat teha. Riidlen, kui tuba on koristamata.
Korterelamus peavad nad ka ise süüa valmistama ja üks osa on see, et käin nendega kaks korda nädalas poes. Selleks on meil firma poolt ühine maksekaart, millega tuleb maksta vaid nimekirjas olevate toitude eest. Aga nagu lastegagi – kõigepealt tahab klient kommi ja limonaadi osta. Tegelikult seda eelarve ei võimalda ja teiseks peame järgima tervislikku toitumist. Kui sul on oma raha, siis palun, maksa oma rahaga!
Kas te hakkasitegi siis seal kassajärjekorras maid jagama?
Täpselt. Tema muidugi arvas, et saab mind niimoodi survestada. Lõppkokkuvõttes oli see, et tülitses, kakles, karjus üle poe ja läks lõpuks minema. Siis ladusin kõik asjad korvi ja tõstsin korvi kõrvale ning ülejäänutega lõpetasime rahulikult poes käimise.
See ilmestab hästi, mis pinge see Sinule peale paneb, et pead sellise olukorraga seal avalikus kassas tegelema.
Mul peab sotsiaalset julgust olema – närvi ja toimetulekuvõimekust keerulistes olukordades.
Kas sotsiaaltööd õppides sellele rõhutakse ka?
Mina ei ole sotsiaaltööd kui eriala õppinud. Ma olen saanud tegevusjuhendaja kutse. See töö eeldas keskhariduse omandamist. Aga need, keda me tavaliselt peame sotsiaaltöötajateks erinevates valdades ja riigiorganites, omavad kõrgharidust. Tegevusjuhendajal piisab keskharidusest.
Ly, mis Sinu jaoks selle töö kõige raskem osa on olnud?
Sa oled korteris, kolme- või neljatoalises korteris. Koridori uksest tuleb sisse klient, kes on nii maruvihane, käes tavaline lauanuga, 15–20 cm pikk, terava otsaga, ja ta tahab ära tappa teise kliendi.
Ja Sina pead sinna vahele astuma?
Kas ma saan minemata jätta? Ta tahab ju teise inimese tappa. Minu silme all! Ja ma olengi läinud noa ette. Aga ma olen täna elus (muigab).
Teine juhtum oli see, et selle kliendi sõber ärritas ja ärritas minu klienti ning ühel hetkel klient pööras ära ja hakkas märatsema. Kuskile minna ei ole, mitte kuskile. Sa ei pääse üle ega ümber. Isegi kui sa midagi valesti liigutad, võid sa olla surmalaps. See on raske. Aga see on ka see koht, mis on nähtamatu, kui aus olla. Need asjad vaikitakse tavaliselt maha. Meedias räägitakse ikka ainult headest külgedest, kui tore meil kõik on.
Või siis jõuavad sotsiaalmeediasse ka need videod, kus sotsiaaltöötajad väärkohtlevad klienti. Aga kui klient väärkohtleb sotsiaaltöötajat, siis sellest ei räägita.
Minu teada on üks juhus, kus töötaja sai viga selle tõttu, et klient teda väärkohtles. Nad kaebasid Euroopa Kohtuni välja ja Euroopa Kohtus said nad õiguse ning firma maksis töötajale tervisekulud välja.
Peremajas, kus mina töötan ja kus on 24 klienti, ei ole töötajatel isegi puhkeruumi. Lõunatki ei saa süüa.
Tegelikult on nendes majades sellised lauad, kuhu mahub sööma ainult kuus inimest ja sinna ei ole võimalik tekitada seitsmendat istekohta. Arvestamata jäeti ka see, et rohtude andmine on samuti tegevusjuhendaja ülesanne. Peremajas käib see niimoodi, et kõik seisavad ilusti järjekorras püsi ja sina kontrollid, et nad neelaksid rohud alla.
Kui konkreetsetest lahendustest rääkida, kas näiteks peaks olema sissekirjutatud nõue, et nendes korterites on paanikanupp või turvamees? Mis võiks olla lahendus turvalisuse probleemile?
Minu jaoks on selleks töötajate väljaõpe selles valdkonnas – oskus niisugustes olukordades toime tulla. Aga seda kutseõppes praegu küll ei pakuta. See on nähtamatu teema.
Enesekaitsekursus?
Päris kindlasti. Me ei pea õppima karate-meistriteks, aga peame õppima säilitama rahu, minemata paanikasse.
Kuidas Sina rahu säilitasid?
Olen seda tüüpi inimene. Ma olen Kaitseliidu liige, oktoobris saab 30 aastat.
